Igal aastal suundub hulk noori praktikale, eesmärgiga saada oma esimene töökogemus ja avastada endale huvipakkuv valdkond. Praktika jooksul kogevad paljud neist oma esimesi õnnestumisi, aga ka ebaõnnestumisi. Milliseid viltuvedamisi on noored kogenud ja kuidas nendega toime tulla, jagavad Tele2 praktikandid Karmen Reivik ja Iris Alev.

Juhtkonna praktikant Karmen Reivik ja turunduskommunikatsiooni praktikant Iris Alev alustasid mõlemad oma praktikateekonda juuni alguses. Nende sõnul on kogu praktika olnud siiani väga meeldejääv, kuid kõige rohkem on arendanud siiski ebaõnnestumised. “Me kõik oleme siin feilinud, aga tegijatel juhtub ja nii õpitakse kõige kiiremini,” räägib Reivik, kellel on praktika lõpuni jäänud veel koguni üheksa kuud.

Ebaõnnestumise kolm taset

Alev veetis oma suvepraktika turunduskommunikatsiooni tiimis, kus ta tuli tegeleda nii projektijuhtimise, memode koostamise kui ka sotsiaalmeedia haldamisega. “Mind visati kohe pea ees vette,” tunnistab ta, kuid lisab, et see õpetas kiiresti ujuma. Alevil tuli teekonna jooksul ette ka üksjagu eksimusi, mille ta oma peas liigitas kolmeks.

Esimeste seas on väikesed äpardused. “Tegin TikToki ja postitasin selle, aga ei märganud, et kirjaviga oli sisse jäänud. Kui agentuur kirjutas, suutsin täitsa paanikasse minna. Võtsin video kiiresti maha, tegin paranduse ja laadisin uuesti üles,” jagab Alev oma esimest eksimust, mida tähistas hiljem iirisesõõrikuga.

Teise ja kolmanda astme ebaõnnestumiste sekka kirjutab ta aga need, kus ta soovib, et oleks juba alguses asju teistmoodi teinud. “Näiteks olin saanud ülesandeks olla projektijuht ühel kampaanial, ent filmimise päeval ei julgenud stilistika asjus oma arvamust välja öelda. Hiljem jäi kripeldama, et tulemus ei saanud päris selline, nagu olin soovinud. Olin murega seoses oma juhendajaga kohe väga aus, kes suunas mind küsimuste kaudu mõtlema, kuidas me probleemi hiljem lahendame, kui tulemus peaks päriselt halb tulema,” räägib Alev.

Lahendusele orienteeritud mõtlemine

Reivik oma ebaõnnestumisi ei lahterda, kuid tunnistab, et tal on neid palju ette tulnud. “Viimane oli just täna hommikul – edastasin inglise keelt kõnelevatele välisüliõpilastele külastuspäeva raames ülesande, mis hõlmas kodulehe ja iseteeninduse parendamist. Märkamata jäi aga see, et koduleht ja iseteenindus pole inglise keeles, mille tõttu ei saanud välisüliõpilased ülesannet lahendada,” räägib Reivik, aga lisab, et on alati lahendusele orienteeritud ja mõtleb midagi välja.

Ta loeb oma eksimuste sekka ka näiteks info jagamist valede inimestega, ürituse korraldamisel käibemaksuga mittearvestamist ja valede hinnapäringute saatmist. “Olen samuti unustanud nii koosolekuruume broneerida, arutelusid filmida kui ka Teamsi linke jagada, kuigi see oli mu ainuke kohustus” kirjeldab Reivik. “Ent mu juhendaja on olnud alati väga toetav ja aitab kohe, kui mõni mure peaks tekkima,” märgib ta juhendaja olulisust.

Eksimist ei tohi karta

Mõlemad praktikandid leiavad, et vigadest on võimalik õppida ja neid tuleks pigem tähistada. “Pigem eksida praegu ja kiiresti. Hirm ebaõnnestumise ees hoiab meid elus tagasi,” räägib Reivik ja lisab, et ta ei tea kedagi, kes oleks juhtkonda sattunud eksimusi tegemata.

Nii Reivik kui ka Alev usuvad, et kindlasti ei tohiks praktikandid kaotada usku oma arvamuse väljaütlemisse. “Sain praktika jooksul aru, kui oluline on julgelt oma arvamust avaldada. See on toonud palju positiivset tagasisidet,” võtab Alev oma praktika õppetunnid kokku.

Artikkel on algselt avaldatud portaalis sekretär.ee.