Mind ümbritsevad kaunid metsatukad, koduhoovil jalutavad metsloomad, värske õhk ning kahjuks või õnneks ka Tele2 piiramatu internet. Kes Tele2 „Kus värsket õhku, seal internetti“ kampaaniat mäletab, siis nii ongi. Internet on siin Valgamaa metsas sama võimas kui Tallinna kesklinnas.

Hoolimata sellest, et elan kui Eesti loodusfilmis, kus sookurgede hüüded üle põldude kaugele kajavad ning valgete kohevate pepudega metskitsed saja meetri kaugusel põõsas head ja paremat nosivad, jätkus mul ikkagi ülekaalukalt silmi ja aega helendava ekraani jaoks.

Üks päev, kui olin järjekordsed tunnid internetile vaba aja veetmiseks loovutanud, otsustasin, et järgmised viis päeva ma seda enam ei tee. Esitasin endale väljakutse (ühe erandiga) vahetada loodus interneti vastu ning lülitada viimane enda nutitelefonis sootuks välja. Minu otsustamisprotsessi tegi hõlpsamaks asjaolu, et olen puhkusel, kuid uskudes endasse, tean, et väljakutse oleks saanud ka kontoritööd tehes positiivse tulemi. Me räägime viiest päevast, mitte viiest nädalast või kuust. Puhkus lihtsalt tõi endaga kaasa automaatselt sohi tegemise elimineerimise rüperaalis. Mis siis minu plaan järgnevaks viieks päevaks oli? Kas ma tõesti kavatsesin külma südamega jätta enda sõbrad suhtlusvõrgustikes, mitte olla kursis päevakajaliste paanikatulvadega meedias ning jääda ilma kõikidest eluks vajalikest sotsiaalmeedia jagamistest ja pakkumistest?

Teadsin, et alates järgmisest hommikust on internet kui viirus, millega kokkupuutumist väldin igal võimalusel ning valmistasin ennast selleks ette. Lisaks raamatute lugemisele, Jamie Oliveri mängimisele ja lihtsalt niisama olemisele (true story!) oli eesmärk veeta võimalikult palju aega värskes õhus ja liikuda. Seega laadisin enda telefoni portsu podcaste ehk taskuhäälinguid. Olles just vahetult enne maale tulekut soetanud endale uued Bose QC35 II kõrvaklapid, ei saanud ma kõiki jalutuskäike veeta ainult linnulaulu saatel. Tõele aru andes, veeta päevi ainult iseendi mõtetes ei tundu kuigi mõistlik. Vähemalt mitte minu jaoks. Kuulatud episoodid andsid mulle rohkelt uusi mõtteid ning harisid mind küll ja veel.

Ei ole üllatus, et kõige harjumatum ja võib-olla, et keerulisem oli esimene väljakutse päev. Tuled-viled ja muud vibreerivad teavitused olen ammu enda nutitelefonil välja lülitanud, kuid päeva esimeses pooles kiikasin kindlasti liiga tihti ekraanile, et näha seal mõnda harjumuspäraseks saanud ikooni. Sain kinnitust, et telefon omab mind, mitte mina teda. Kui internetti ei saanud, vaatasin galeriist pilte. Hea, et kalkulaatoriga veel niisama ajaviiteks rehkendama ei hakanud. Mida päev edasi, seda enam sai telefonis tähelepanu ainult helistamine ja taskuhäälingud.

Ärkasin, uinusin. Ringutasin-virgutasin. Võtsin korralikult aega söögi tegemiseks ja nautimiseks. Elasin raamatus kaasa Nero Wolfe-i seiklustele. Jalutasin igapäevaselt vähemalt 10 km, kuulates kõrvaklappidest igasuguseid erinevaid arutelusid keskkonnateemadel, toitumisest ja investeerimisest. Nägin ära kitsed, nugised, rebased, jänesed, sookured ning ühte musta kassi teed ületamas. Tegin enda armsale nurrikule lõpmatult pai ning veetsin mõned tunnid ka ühe suurema ekraani seltsis. Ma ei ole siin idüllis üksi ning leidsin, et otsus minna teise tuppa, kui elukaaslane soovib televiisorist vaadata filmi või seriaali, oleks olnud kõige lihtsamini öeldes imelik.

Sama voodi, sama elukaaslane, sama hommikusöök, sama jalutusring, sama raamat, sama taskuhääling, sama toit. Ja nii viis päeva järjest. Tehke järgi või makske kinni. Nali naljaks ja üks vedelik kaljaks, aga tegelikult olid need viis päeva üksteisest erinevad ja mitte üldse igavad. Uued teemad taskuhäälingus, uued juhtumid krimkas, uued maitsed söögilauas, uued mõtted (ja suhtumised) ning jalutusringidki said vahelduseks teisiti tehtud. Kassi ja elukaaslase jätsin samaks. Kuuendaks päevaks olin kogu selle rutiiniga nii suureks sõbraks saanud, et isegi pelgasin hommikul internetti sisse lülitada.

Kas ma tegin ka sohki? Kas ma nautisin seda? Kas ma teeksin seda uuesti? Mida ma sellest õppisin? Sohi tegemisega on nüüd nii, et ma olin sunnitud teisel päeval telefonis interneti sisse lülitama. Olin elukaaslase saatnud toidupoodi internetis registreerimata kliendikaardiga, mis oli vajalik puldikassa kasutamiseks #kontaktivaba. Rohkem viie päeva jooksul mina telefonis (ega ka sülearvutis) internetti ei kasutanud. Otsustage ise, kas oli sohk või mitte, mina loen enda südametunnistuse puhtaks. Kas see kõik oli mõnus, tore, värskendav ja ma teeksin seda iga kell uuesti? Otseloomulikult! Aeg iseendale tasub ennast alati ära. Tegelikult olengi peale viite internetivaba päeva enda telefonis vähem. Kõik asjad saab aetud ning sõbradki infoga kaetud.

Kui sellest kõigest midagi õppida ja kaasa võtta, siis alustuseks seda, et Otepääl või lähistel elades, puhates või niisama külas olles, kasutage ikkagi Tele2 kiiret internetti, eks? Levib teine siin nii hästi, et röövib isegi liialt aega. Isiklikult teadsin ka enne väljakutset, et kui lülitada internet (mingiks ajaks) välja või mitte kontrollida iga piiksu järel ekraani, läheb elu üldjoontes täpselt vanamoodi edasi. Ma usun, et Sina tead ka seda, aga ometigi käitume me ignorantsetena edasi. Harjumus, sõltuvus, kerge ajaviide on meie sõbrad. Kui ma kuuendal päeval ennast vahepeal toimunuga kurssi viisin, sain aru, et oleks vabalt võinud viie nädalase väljakutse esitada. Hmm... Challenge accepted?!

Jah, internet on imeline, kuid värske õhk ja aeg iseendale ka. Nagu ikka, valik on Sinu.