Kuigi novembris peibutab uute filmide valikuga kinno Pimedate Ööde Filmifestival, on pimedad õhtud ka suurepäraseks hetkeks vaadata koduse ekraani ees ära varem kahe silma vahele jäänud pärle või siis uuesti kaasaegseid klassikuid.

Arvestades, millise ebausaldusväärse info ülekülluses kulgeb suur osa kaasaegsest elust, on kerge kiruda meedia allakäiku. 2015. aasta parima filmi Oscariga pärjatud „Päevavalgele“ meenutab, kui oluline on kvaliteetne uuriv ajakirjandus. Tõsielul põhinev lugu ei räägi üksnes kartmatute ajakirjanike pingutustest seadmaks õiglust jalule süsteemse laste väärkohtlemise juhtumis katoliku kiriku poolt, vaid näitab kirurgilise täpsusega, kuidas võim töötab ja korrumpeerub, ning kui jäledaid sündmusi on võimalik vaikuseloori alla matta, kui keegi neid päevavalgele ei kisu.

Kes tahab reisida kaugemale ajalukku ja vaadata midagi vaatemängulisemat, on pakkuda selle sajandi seni suurim nõndanimetatud liiva ja sandaalide seiklus „Gladiaator“. 2000. aasta suurteos taaselustas Antiik-Roomast rääkivate linateoste alamžanri ning selle mõjuta oleks keeruline ette kujutada ka hilisemate hittide nagu sarja „Troonide mäng“ üleilmset võidukäiku. Novembri keskel jõudis kinodesse järg, mis tähendab, et pole paremat hetke vaadata ära või uuesti üle legendaarse Ridley Scotti selle sajandi parim film. Võib tunduda lausa uskumatu, et tänaseks peamiselt ülekaalulisi preestreid kehastav Russell Crowe oli kord maailma tipus. Tema vastast keiser Commodust kehastav Joaquin Phoenix mõjub aga endiselt verdtarretavalt paheliselt ning müdistamisstseenid Colosseumil ei mõju päevagi vananenult. Preemiaks viis Oscarit. 

Samuti ajaloolistel radadel, ehkki oluliselt väiksemal skaalal toimetab 1630datel Ameerikasse saabunud inglise asunikest rääkiv „Nõid“. Aasta lõpus „Nosferatuga“ kinodesse naasva David Eggersi debüütfilmi nimetati 2015. aasta kõige õudsamaks linateoseks ja ülimalt kõhedalt mõjub pilt meelekaotusest ja usu proovilepanekust keset looduslikke ja üleloomulikke jõude endiselt. Peljata ei maksa siiski ka neil, kes on tõotanud, et kunagi õudukaid ei vaata – tegemist on ühe parema näitega viimasel kümnendil uut kuldaega läbi elanud žanriga, mis on lisaks kõhedusele ka hariv ajastupildina ning mõjuv mõtisklusena inimese kohtumisest tundmatuga. Just siin tegi läbilöögi hilisem „Lipugambiidi“ täht ja „Mad Maxi“ saaga uus Furiosa Anya Taylor-Joy.

Kes hüppaks kauge mineviku asemel pigem lähitulevikku, neile pole pea kümne valmimisest möödunud aasta jooksul päevakajalisust kaotanud ulmepõnevik nimega „Ex Machina“. Suuri tulevahetusi ega plahvatusi siit ei leia, küll aga intelligentse mängu kolme peategelase vahel, mis saab alguse, kui eraklik tehnomiljardär kutsub noore programmeerija viima läbi Turingu testina tuntud katset humanoidist tehisinimese Ava peal. Tugevad peaosad, kriitiline pilt äratõusnud looja väikesest meheegost ning kümnendi meeldejäävamaid tantsustseene.

Lõpetuseks midagi helgemat ja elulisemat, mis nõuab küll ligi kolme tundi ekraani ees, ent pakub vastu tosinat aastat ühe noore inimese elus. Richard Linklateri draama „Poisipõli“ on üks neid linalugusid, millele polegi midagi päris sarnast kõrvale panna. Nimelt jälgis lavastaja ilma valmis stsenaariumita enam kui kümne aasta jooksul ühe poisi kujunemist inimesena ning kirjutas loosse sisse olulised muutused ja pöörded kõigi peategelaste eludest. Tulemuseks on südamlik, siiras, pea dokumentalistlikult ehe ja kogu oma mastaapsusele vaatamata äärmiselt intiimne pilt suureks kasvamisest.

Novembris on väljas niikuinii pime, külm ja vihmane – ideaalne põhjus jääda koju, pugeda pleedi alla ja nautida parimaid filme ning seriaale diivanilt lahkumata. Võta Go3 ja tee oma õhtud mõnusaks!