Sa ikka tead, kuidas Netflix alguse sai? 

Meie palavalt armastatud Netflix erines algusaastatel tänasest nagu „Viimne reliikvia“ erineb „Matrixist“. Veel üheksakümnendate alguses tuli sul värske hiti koduseks vaatamiseks Videoplanetisse lonkida (või Blockbusterisse, kui sattusid Ameerikas elama). Kui lõpuks kohale jõudsid, tuli sul lettidel uusi VHS-e ehk videokassette sirvida, üks või kaks kaasa haarata, koju tagasi loivata, film ära vaadata, ning seejärel jope uuesti selga ajada ja Videoplanetisse tagasi röntsida. Ehk siis käis kõik umbes nagu raamatukogus. Tegelikult täpselt nagu raamatukogus. Ning sarnaselt raamatukoguga tuli sul videokassett täpselt ettenähtud ajaks tagastada, vastasel juhul ähvardas trahv, mille suurus võis sõltuvalt laenutatud kassettide hulgast ning hiljaks jäädud päevade arvust kaunis talumatuks muutuda. 

Nii juhtus näiteks Reed Hastingsi nimelise ameerika noormehega: ta laenutas Blockbusterist kosmosefilmi „Apollo 13“ (mäletad küll: „Houston, we have a problem!“), jäi selle tagastamisega hiljaks ning maksis 40 dollarit valuraha. Koduteel tabas meest mõte: mis oleks, kui asutaks videolaenutuse, kus hilinenud tagastuste eest trahvid puuduvad? Ning – mis veel revolutsioonilisem! – filmid tulevad ise sinu juurde koju? Ei mingit aja peale edasi-tagasi tormamist – külita diivanil kaua soovid!

Mõeldud tehtud. Hastings arutas plaani sõber Marc Randolphiga ning Netflix oligi sündinud. Klient andis veebis teada, milliseid filme vaadata tahab, ja Netflix pani vastavad DVD-d kunde kodusele aadressile teele. Klient vaatas filmid ära ja saatis Netflix-ile tagasi. Ettevõtte esimeses etapis tuli sul iga laenutatud DVD eest maksta, kuid peagi läks firma üle kuutasu süsteemile. 

Täna on elu muidugi oluliselt lihtsam. Kuutasu pole küll kuhugi kadunud ja pigem tõuseb, ent postkasti vahet ei tule enam treppe mööda joosta. Kõik asub – nagu tänapäeval öelda armastatakse – ühe nupuvajutuse kaugusel. 

Kõlab iseenesestmõistetavalt, kuid minu nooruses saanuks taolise tulevikustsenaariumi kuulutajast väljanaermise ohver. Ja loomulikult naerad sa (küllap õigustatult) välja igaühe, kes sulle täna väidab, et põhimõtteliselt õnnestuks kogu Netflixi põhjatu kataloog vaat et tasuta kätte saada. Ja ometi on asi naljast kaugel. 

„Tasuta“ on loomulikult suhteline mõiste, kuid fakt on see, et nüüdsest lisandub Tele2 pakutavale teleteenusele võimalus see koos Netflix-iga võtta! Jah, päris ilma rahata ei suuda isegi kõikvõimas Tele2 Marc Randolphi ja Reed Hastingsi filmiriiulilt kassahitte sinu koju tuua, aga hinnavõit peitub selles diilis ometi! Mugavusest rääkimata – milleks iga asja vaatamiseks eraldi kasti kaudu eraldi keskkonda logida, kui kõik olulised teenused ühes ja samas kohas paiknevad? Eks leidu loomulikult inimesi, kes õunu Selverist ja kurke Rimist armastavad osta, aga kas sina oled selline inimene?