Kui veel mõni aeg tagasi peeti satelliitsidet nišiteenuseks, siis nüüd on see sammhaaval jõudmas ka tavakasutaja taskusse. Uuemad nutitelefonid on juba varustatud hädaabifunktsioonidega, mis võimaldavad saata SOS-sõnumeid satelliidi kaudu ka seal, kus mobiililevi puudub. Tehnoloogia, mida varem seostati erandlike olukordade ja kallite seadmetega, on muutumas osaks igapäevasest sidekogemusest.

Oma olemuselt tähendab satelliitside ühendust, mis ei sõltu mastidest ega kaablitest, vaid toimub otse seadme ja kosmoses asuva satelliidi vahel. Tänapäevased madala orbiidi (LEO) satelliidid liiguvad Maast vaid mõnesaja kuni mõne tuhande kilomeetri kaugusel ja suudavad pakkuda headel tingimustel andmesidet latentsusega alla 50 millisekundi, jäädes 40 – 70 millisekundi vahele. See on tulemus, mis veel kümme aastat tagasi tundus pea uskumatu.

Kui varem oli satelliitside pigem „viimane abinõu“, siis nüüd liigub see kiiresti massiturule, täiendades mobiilsidevõrku seal, kus maapealsed lahendused jäävad hätta. Kuid mitte ainult. Minu hinnangul ei ole mobiilside ja satelliitside mitte konkureerivad, vaid teineteist täiendavad lahendused.

Järgmine tase on piirideta võrk

Telekomisektoris laiemalt valmistutakse uueks ajastuks, kus satelliidil on täiesti loomulik roll mobiilside infrastruktuuris. Need arengud ei toimu isoleeritult. 5G areng on toonud siia olulise muutuse, kus 3GPP standardites on satelliitside juba osa ametlikust ökosüsteemist. See tähendab, et võimekamad uued 5G seadmed on tehniliselt valmis töötama satelliitühendusega ilma eriseadmete või antennideta.

Satelliidi ja mobiilside ühisosa kasvab igal aastal. Kui 4G ajastul olid satelliitvõrgud veel peamiselt eraldiseisvad ja spetsialiseeritud, siis 5G toob esimest korda reaalse integreerimise võimaluse. See tähendab, et sama telefon võib sõltuvalt olukorrast kasutada nii maapealset võrku kui ka satelliiti. 2022. aastal valminud 3GPP Release 17 standard määratles selle koostöö alused, hetkel veel arenduses olevad järgmised versioonid (Release 18 ja 19) viivad selle veelgi kaugemale ja toovad praktikasse. Eesmärgiks on niivõrd sujuv kasutajakogemus, milles klient ei märkagi, kas ühendus tuleb satelliidist või maapealsest tugijaamast.

Satelliitside ei ühenda enam ainult inimesi, vaid üha enam ka seadmeid. Tulevikus suhtlevad satelliitide kaudu miljonid andurid, droonid ja masinad. Seda alates põllumajandusanduritest ja meretranspordi jälgimisseadmetest kuni energia- ja logistikavõrkude sensoriteni. Just seal, kus maismaaühendus on ebastabiilne või puudub sootuks, pakub satelliit võrgukihti, mis hoiab masinate omavahelise suhtluse töös. See muudab satelliitside lahutamatuks osaks tööstusautomaatika ja IoT arengust, luues eelduse tõeliselt globaalsele andmetaristule.

Tõenäoliselt ei käsitle järgmise kümnendi esimeses pooles kasutusele võetav 6G standard satelliiti enam kõrvalise lisana, vaid loomuliku osana võrgu arhitektuurist. 6G visioon näeb ette piirideta võrku, kus ühendus on pidev ja asukohast sõltumatu. See tähendab, et tuleviku telefonid ja seadmed on vaikimisi satelliidivalmidusega ning ühendus liigub sujuvalt maapealse võrgu ja kosmose vahel. Kui mast on ülekoormatud või katkeb ootamatult, võtab signaali üle satelliit.

Ühine ökosüsteem ja kestlik areng

Areng 6G suunas toob kogu sidevaldkonda täiesti uue koostöövormi. Esmakordselt teevad mobiilioperaatorid, satelliiditeenuse pakkujad ja seadmetootjad koostööd ühe ja sama standardi alusel. See tähendab, et tuleviku ühendus ei sõltu enam ainult ühest ettevõttest või võrgutüübist, vaid kogu ökosüsteemi koordineeritud pingutusest. Kui seni toimisid satelliidid ja mobiilvõrgud eraldiseisvalt, siis nüüd kujuneb neist ühine, globaalselt hallatav võrk, mis tagab kasutajale järjepideva teenuse olenemata asukohast.

Üks oluline tehniline küsimus, mida 6G ajastu lahendama hakkab, on satelliitide ja mobiilside kooseksisteerimine samades sagedusalades. Seni on satelliitside toiminud valdavalt eraldiseisvates sagedusribades, kuid tulevikus võidakse kasutama hakata samu sagedusi, mida rakendatakse tänastes mobiilvõrkudes.

See toob kaasa vajaduse uue põlvkonna koordineerimismehhanismide ja häirete vältimise süsteemide järele. Samas loob see võimaluse, et üks sagedus suudab teenindada nii maismaa- kui kosmosesidet, mis on tõeline tehnoloogiline verstapost.

Satelliitside kui varuvõrk ja turvakiht

Ehkki 6G toob satelliitidega koostöös palju uusi võimalusi, ei ole ükski tehnoloogia ilma oma kitsaskohtadeta. Kuna satelliitside toimib kõige paremini siis, kui seadmel on vaba vaade taevasse, võivad hooned, metsad või mäed signaali osaliselt või täielikult blokeerida. Seetõttu ei toimi satelliitside enamasti ka siseruumides ilma spetsiaalse antennita.

Teine oluline tegur on hind ja keerukus. Satelliidivõrgu rajamine ja ülalpidamine nõuab märkimisväärseid ressursse. Satelliidid ise, nende ülesviimine ja hooldus on kallid. Tänane trend näitab aga, et väiksemate ja odavamate LEO-satelliitide masstoodang vähendab seda kulu iga aastaga. Lisaks on mobiilioperaatorid ja satelliiditeenuse pakkujad hakanud tegema tihedamat koostööd, et pakkuda ühiseid teenuseid ja jagada infrastruktuuri. See on oluline samm, sest eraldiseisva tehnoloogiana satelliitside enamike klientide vajadusi ei lahenda, küll aga on see väga tugev täiendus olemasolevale mobiilsidele.

Kliendi vaatenurgast on satelliitside samuti täna kulukam valik, sest selle kasutamiseks on vaja soetada eraldi seadmed ja teenuse eest täiendavat tasu maksta. See on aga muutumas, sest uued nutitelefonid ja modemid juba toetavad satelliitühendusi samas riistvaras, ilma vajaduseta eraldi antennide või lisamoodulite järele. Telekomide järgmise kümnendi väljakutse seisneb selles, kuidas tagada kliendile taskukohane ja parim ühendus sõltumata sellest, millist võimalust ta kasutab – kaabliga, kaablita või satelliitside. Klienti huvitab ennekõike kvaliteetne ja stabiilne teenus, mitte tehnoloogia, mis seda pakub.

Tähelepanu tuleb pöörata ka viivitusele ehk latentsusele. Geostatsionaarsete (GEO) satelliitide signaalide viiteaeg on pikk, sest need asetsevad 36 000 kilomeetri kõrgusel ja see toob kaasa sadade millisekundite suuruse viivituse. Madalama orbiidi (LEO) süsteemid vähendavad seda probleemi märkimisväärselt ja suudavad pakkuda latentsust alla 50 millisekundi, mis on juba piisav online-mängude jaoks. Tulevikus, kui 6G võrgud ühendavad satelliidid ja maismaa üheks tervikuks, muutub viiteaeg võrkusid kombineerides 6G toel kasutaja jaoks pea tajumatuks.

Koostöö olulisus

Kõige selle juures on võtmetähtsusega just koostöö ja turvalisus. Satelliitside ei saa olla eraldiseisev süsteem, vaid peab olema integreeritud mobiilsidevõrkudega. See eeldab tihedat koostööd operaatorite, satelliidiorganisatsioonide ja riiklike reguleerijate vahel nii tehnilisel kui ka ärilisel tasandil.

Samavõrd oluline on turvalisus. Satelliitside lisab võrkudele täiendava kaitsekihi, tagades, et kriitilised teenused toimivad ka siis, kui maismaaühendused on häiritud. See on üks olulisemaid samme vastupidavama ja turvalisema ühiskonna suunas.

Eestis on mobiilside katvus väga hea ja igapäevaselt satelliitlahendusi eriti palju ei kasutata, mis ei tähenda, et nende tuleviku potentsiaali tasuks alahinnata. Telekomide jaoks on satelliitside väga hea võimalus tagada ühendus ka kohtades, kus mobiilside tagamine on tavapärasest keerukam. Näiteks oleme juba täna kasutanud satelliitsidet ka liikuvate tugijaamade tarbeks suvistel üritustel üle Eesti. Samuti aitab see ka kriisiolukordades elutähtsat teenust toimivana hoida.

Pikas plaanis on küsimus selles, kuidas tuua satelliidipõhised lahendused sammhaaval tavakasutajale lähemale. Mitte asendades mobiilivõrku, vaid tugevdades kogu sidetaristut. Satelliitside saab olema osa 6G-st ning seega ka võrgust, mida klient kogeb igapäevaselt.

Tele2 tehnoloogiadirektor Tanel Sarri

Artikkel esmaavaldati 02.12.25 Postimehes.