Suvi on Eestis lühike ja võib-olla just seetõttu püüame sellest võtta rohkem, kui sinna tegelikult mahub. Pärast pikka talve ja kiiret kevadet tahavad inimesed maale ära sõita, sõpradega kohtuda, kauem üleval olla ja teha kõike seda, milleks muul ajal aega või jaksu ei jää. See on igati arusaadav. Puhkus peabki argipäevast erinema. Ometi näen juhina liiga sageli, et inimene tuleb puhkuselt tagasi väsinuma, mitte värskemana.

Igal suvel kordub sama muster. Tööarvuti pannakse kinni, aga keha ja vaim päriselt puhkust ei saa. Magatakse vähem kui tavalisel töönädalal, süüakse juhuslikult, liikumine piirdub auto, grilli ja terrassi vahel käimisega ning alkoholi kulub rohkem, kui alguses plaaniti. Paberil on kõik korras: inimene oli puhkusel. Enesetunne räägib aga midagi muud.

Ka rahvusvahelises ärimeedias on viimastel aastatel tähelepanu pööratud sellele, et puhkus ei taasta inimese jõuvarusid automaatselt. Nii Harvard Business Review kui ka Washington Post on kirjutanud paradoksist, kus inimene tuleb puhkuselt tagasi sama väsinuna või isegi väsinumana kui enne. Kui sellele nähtusele nimi anda, võiks seda kutsuda “puhkuse pohmelliks”. Mitte ainult alkoholi pärast - kuigi ka see on osa pildist -, vaid laiema mõju tõttu, mida kurnav puhkus kehale ja vaimule kaasa toob.

Puhkus ei pea olema terviselaager

Ma ei kirjuta seda lugu karsklase või terviseedendajana. Isiklikult ei näe ma ühes külmas õlles pärast trenni või õhtusöögi kõrvale mingit katastroofi. Elu peab nautima ja puhkus ei pea meenutama treeninglaagrit, kus iga suutäis ning unetund on tabelisse kantud.

Küll aga võiksime aru saada, millal saab mõnusast suveõhtust harjumus, mis ei lase kehal enam taastuda. Üks asi on istuda sõpradega terrassil, nautida head ilma ja võtta käeulatusse üks jook. Teine asi on ehitada terve puhkus üles nii, et keha saab vatti iga õhtu ehk just siis, kui ta peaks end koguma.

Pole saladus, et Eesti inimestel on alkoholiga keeruline suhe. Sotsiaalministeeriumi viimase alkoholiuuringu järgi nõustub 60 protsenti vastanutest, et Eesti inimesed joovad palju, ning 64 protsenti peab alkoholi tarvitamise vähendamist vajalikuks. Need numbrid tuletavad meelde, et meil on lihtne pidada liiga tavaliseks midagi, mis pikema aja jooksul hakkab mõjutama nii tervist kui ka enesetunnet.

Puhkuse mõte ei ole end karistada ega kõigest heast loobuda. Aga ta ei peaks olema ka periood, kus kõik harjumused korraga aknast välja lendavad.

Taastumine ei juhtu iseenesest

Mulle tundub, et hindame puhkust tihti valede mõõdikutega. Räägime sellest, kuhu sõitsime või mitu üritust jõudsime läbi käia. Palju vähem küsime, millises seisus inimene pärast puhkust on.

Ometi on see kõige ausam mõõdupuu. Kui inimene tuleb tagasi selgema pea, parema une ja suurema energiaga, on puhkus oma töö ära teinud. Kui ta tuleb tagasi väsinuma ja rahutumana, siis ei saanud keha puhkusest kohe kindlasti seda, mida vajas.

Puhkamise puhul kipume vahel samamoodi üle pingutama nagu tööga. Ühel juhul lastakse end täiesti käest, sest puhkus tundub erilise ajana, mil ükski reegel ei kehti. Teisel juhul tehakse puhkusest uus projekt, kus päevad on tegevusi täis planeeritud ja iga tund peab olema maksimaalselt ära kasutatud. Üks väsitab keha, teine hoiab aju kohustuste režiimis.

Heas puhkuses on aga ruumi nii nautimisele kui ka taastumisele. Seal võib olla sõpru ja laisemaid hommikuid, aga seal peaks olema ka und, liikumist ning mingit elementaarset rütmi. Mina ise olen küll spordi-usku, aga samas ei pea tervise hoidmine algama rangest treeningkavast või dieedist. Mõne inimese jaoks on palju suurem võit see, kui ta läheb iga päev kõndima, ujub, sõidab rattaga või matkab lastega. 

Tervise puhul ei määra tulemust üks väga hea või väga halb nädal. Loeb see, mida inimene teeb järjepidevalt. Üks hiline õhtu ei riku midagi, nagu ka üks hommikune jooks ei tee kellestki tervisesportlast. Mõju tekib harjumustest, mida korratakse piisavalt kaua. Sama kehtib puhkuse kohta.

Tervis on ka töövõime küsimus

Juhina näen iga päev, kui palju sõltub inimese energiast. Sama inimene võib ühel nädalal teha häid otsuseid ja hoida fookust, teisel nädalal aga olla hajevil ja tühjaks pigistatud. Sageli ei ole põhjus võimekuses, vaid selles, kui palju kütust paagis alles on. Kui inimene veab väsimust nädalast nädalasse kaasas, hakkab see varem või hiljem välja paistma ka töös.

Seetõttu ei pea ma ka enda tervise eest hoolitsemist pehmeks teemaks. See on väga praktiline küsimus nii inimese enda, tema pere kui ka tööandja jaoks. Hea juht peaks vaatama töö tulemuslikkuse kõrval ka seda, kas inimestel on energiat teha seda head tööd ka pikalt ja ennast lõhkumata.

Loomulikult ei saa tööandja inimese eest magada, liikuda ega süüa. Küll aga saab juht oma eeskujuga näidata, et jõuvarude taastamine läbi päriselt puhkamise ei ole nõrkus ega laiskus. See on osa tugevate tulemuste saavutamisest. 

Lõpuks ei ole puhkuse eesmärk ju lihtsalt töölt eemal olla. Puhkuse eesmärk on taastada inimese jõuvarusid, et ta saaks tööle tagasi tulla värske energiaga. Kui puhkuse lõpus on aga ainus mõte, et nüüd oleks vaja veel paari lisapäeva, siis tasub korraks kriitilise pilguga enda ajakasutusele otsa vaadata: võib-olla ei olnud viga töös või tööle naasmises, vaid selles, et keha ei puhanudki tegelikult välja.

Artikkel esmaavaldati 22.07.26 Delfis.