Teadlane Vaclav Smil on sidunud elatustaseme tõusu suurema energiakasutusega: mida arenenum on ühiskond, seda suurem on selle energiavajadus. Ka iga senine tööstuslik pööre on toonud kaasa energiatarbimise kasvu. Ent juhul, kui energiavajadus kasvab kiiremini, kui taristu, tootmine ja tarneahelad järele jõuavad, tekivad hinnasurved, poliitilised pinged ja majanduslik ebastabiilsus.

Tänapäeval seisame taas silmitsi energiamahuka tööstusliku pöördega. Tehisintellekt on muutumas järgmise kümnendi peamiseks majanduskasvu mootoriks ning selle eelduseks ei ole ainult paremad algoritmid või võimsamad kiibid, vaid üha enam mängib rolli elektrienergia piisavus, võrguvõimsus ning maa, vee ja maavarade olemasolu.

Rahvusvahelise Energiaagentuuri (IEA) hinnangu kohaselt kasutasid andmekeskused 2024. aastal maailmas umbes 415 teravatt-tundi elektrit, mis moodustas ligikaudu 1,5% maailma elektritarbimisest. IEA prognoosi järgi kasvab andmekeskuste elektritarbimine 2030. aastaks umbes 945 teravatt-tunnini ehk enam kui kahekordseks.

Oluline on seejuures, et nõudlus ei kasva ühtlaselt. Kõige näljasemad on USA ja Hiina, kes veavad ka tehisintellekti arengut. Euroopa kasv on väiksem, kuid siiski märkimisväärne: IEA hinnangu kohaselt suureneb Euroopa andmekeskuste elektrikasutus 2030. aastaks üle 45 teravatt-tunni, mis tähendab umbes 70-protsendilist kasvu võrreldes 2024. aastaga.

Mündi üks külg: kes maksab elektri kinni?

Elekter ei tule taevast. Kasvava nõudluse katmiseks tuleb ehitada juurde tootmisvõimsust, laiendada ja uuendada võrke ning hoida süsteemis rohkem reservi, sest uus nõudlus koondub kindlatesse piirkondadesse.

USA kodutarbijad on juba täna mures elektriarvete pärast. Valge Maja kutsus veebruari lõpus suuri tehnoloogiafirmasid kokku nn “Rate Payer Protection Pledge’i” raames, et vältida AI-andmekeskuste lisakulude kandumist kodutarbijate arvele. Kuna USA-s on tänavu vahevalimiste aasta, tahavad poliitikakujundajad maandada riske ja anda valijatele kindluse, et majapidamised ei maksa AI-võidujooksu kinni.

Hiinas on pilt teistsugune. Ilma demokraatia koormata suudab riik suuri elektri- ja võrguprojekte kiiremini läbi suruda, kuid seal on suurem küsimus selles, millise kütuse baasil lisavajadus kaetakse. IEA andmetel kasvas Hiina andmekeskuste elektrinõudlus aastatel 2015–2024 umbes 15 protsenti aastas ja ulatus 2024. aastal ligikaudu 100 teravatt-tunnini. Samas on Hiina andmekeskuste lisakasvu katmisel lähiaastatel endiselt oluline roll kivisöel, kuigi kümnendi jooksul suurenevad ka tuuma- ja taastuvenergia osakaalud.

Euroopas on peamisteks murekohtadeks vananev taristu, aegunud võrguühendused ja investeeringute nappus. Reutersi andmetel pidurdavad võrguühenduste viivitused juba praegu suurte andmekeskuste laienemist. Kodutarbija jaoks avaneb siin kaks võimalikku stsenaariumi: investeeringuid kas kiirendatakse ja see kajastub võrgutasudes või neid ei tehta piisavalt kiiresti ning meie piirkond jääb konkurentsist maha.

Mündi teine külg: kasvav ressursivajadus muudab geopoliitikat

Energia- ja ressursipoliitika muutub lähiaastatel tõenäoliselt märksa protektsionistlikumaks. Mitte tingimata klassikaliste tollide kujul, vaid palju praktilisemal viisil: kes saab võrguühenduse enne, kelle projekt kuulutatakse strateegiliseks, kellele reserveeritakse võimsus ja kellelt nõutakse, et ta ehitaks osa taristust ise välja. Elektri muutudes korraga nii tehisintellekti, tööstuse kui ka riikliku konkurentsivõime võtmesisendiks kasvab surve hoida rohkem võimsust koduturule, eelistada oma tööstust ja siduda suured investeeringud kohalike huvidega.

Sama oluline on otsustuskiirus. Poliitiliste otsuste, lubade või võrguarenduste venimine ei jäta maha mitte abstraktses innovatsioonivõidujooksus, vaid väga reaalses investeeringukonkurentsis. Kapital liigub sinna, kus elekter on olemas, ühendus tuleb kiiresti ja reeglid on etteaimatavad.

Heaks näiteks on meie põhjanaaber: Soome on suutnud end positsioneerida sihtkohana, kuhu andmekeskusi meelitavad jahe kliima, suhteliselt soodne elekter, tugev taristu ja suur fossiilivaba tootmise osakaal. Google teatas juba 2024. aastal miljardi euro suurusest investeeringust oma Hamina andmekeskuse laiendamisse. 2025. aastal ütles ka Microsoft, et just Põhjamaade tõhus energiataristu on nende andmekeskuste laienemisel otsustav tegur.

Kus paikneb Eesti?

Eesti vaates muudab see arutelu eriti teravaks. Eleringi andmetel tarbiti Eestis 2025. aastal 8,3 teravatt-tundi elektrit, kuid kodumaine tootmine ulatus vaid 5,3 teravatt-tunnini. See tähendab, et 37 protsenti tarbimisest tuli katta impordiga. Selline puudujääk ei tähenda veel automaatselt kriisi, sest Eesti ei toimi isoleeritud saarena, vaid regionaalse elektrituru osana. Küll aga muudab see kasvava elektrinõudluse teema meie jaoks eriti ebamugavaks.

Suuremad riigid võitlevad selle nimel, kuidas juurde tulevat nõudlust katta. Eesti peab aga esmalt vastama palju lihtsamale, ent karmimale küsimusele: kust tuleb elekter, millega olemasolev defitsiit katta? Me ei saa osaleda uues investeerimistsüklis samadel tingimustel kui riigid, kellel on olemas odav elekter, vaba võrguvõimsus ja kiired liitumised. Otsustega tootmis- ja reservvõimsuste, salvestuse ning võrgu tugevdamise asjus venitades jääb Eesti maha mitte ainult energiapoliitikas, vaid ka investeeringute konkurentsis.

Elektri, võrguvõimsuse ja kriitiliste toorainete muutudes strateegiliseks ressursiks hakkavad suuremad riigid kaitsma ennekõike oma tööstust ja oma tarbijaid. Sellises maailmas ei saa väikeriik eeldada, et puudujääk kaetakse alati turult sama lihtsalt nagu seni. Mida pingelisemaks muutub rahvusvaheline konkurents energia, andmekeskuste ja tööstuse pärast, seda olulisem on omada vähemalt piisavat kodumaist tootmist ja usaldusväärset varustuskindlust.

Artikkel esmaavaldati 26.03.26 Äripäevas.