Mõnikord ajavad need pagana iseteenindused marru. Ostad midagi, maksad selle eest ränka raha, siis läheb asi tuksi ja kui üritad müüja juurde tagasi minna, nutuvõru ümber suu, suunab see su iseteenindusse. 

Või viibid toidupoes ja laod ostukäru asju täis – selle asemel, et vana hea kombe kohaselt lasta kassaproual leivapätsid süsteemist läbi piiksutada, pead seda kõike ise tegema! Sul tuleb toidukorv taas tühjaks tõsta, iga hapukoorepaki pealt triipkoodi otsida, see vastava lugeja ette sättida, ja alles siis saad oma ostud kinni maksta. 

Heakene küll – kõik need iseteeninduskassad on kahtlemata kiiremad. Aga mugavamad pole need päris kindlasti mitte. Ja mis kõige tähtsam: asi on põhimõttes!

Kujutage ette, et ma müün oma kontserdile pileteid, ronin siis lavale ja annan igale kuulajale kitarri: mängi ja laula ise! Või tellid takso – masin vurab vette, juht astub välja ja teatab: sõida ise! Noh, see viimane on juba tegelikult olemas ja selle nimi on Bolt Drive. 

Olgu peale, eks ma jauran tegelikult niisama. Õigupoolest ju meeldivad mulle kõik need Selveri äpid ja rendiautod, mille võin suvalisel tänavanurgal „tagasi anda”. Tõsi on aga seegi, et sisuline argument iseteeninduste vastu on täiesti olemas: kui ma kõike ise pean tegema, siis võiks mulle selle eest ka maksta. Näiteks hinda oluliselt alla lastes. 

Asi selles, et „mugavusest” pole iseteeninduste puhul küll põhjust rääkida, nagu hetk tagasin mainisin. Kiirusest – seda küll. Aga mitte mugavusest. 

Ühes Hollandi toidupoodide ketis – või oli see mõni teine Euroopa riik – viidi läbi eksperiment: kõik kassad viidi iseteeninduse peale, ent üks jäeti ka neile, kes tahavad järjekorras passida ja kassatöötaja käenobedusest sõltuda. Ja mis sa arvad, millist kassat kliendid – eriti minuvanused – eelistasid? 

Paljud inimesed, eriti eakamad, käsitlevad poesabas passimist sotsiaalse tegevusena. Nad ajavad omavahel juttu ning kuulavad pealt, mida teised räägivad. Kahest võimalusest – kiirelt ise kõik ära teha või kassajärjekorras kügeleda – valis suurem osa viimase. Mis neil muud oma päevaga ikka ette võtta, kui järjekorras seista ja toitumisharjumustest kõneldes uusi tutvusi sõlmida! 

Telefoniäris on asi muidugi eriti hull. Tehnoloogia on nii keeruline, et juhe jookseb täiega kokku, isegi kui juhtmed telefonide tagant juba ei-tea-millal ära kadusid. Ja kes kaubanduskeskuses telefoniesinduse sabas on passinud, on kindlasti kogenud, et selle ajaga jõuad ära armuda, kihluda ja lahku minna. Ei jäägi muud üle, kui püüda iseteeninduses oma asi ära lahendada. 

Käisin Tele2 iseteeninduses vaatamas, mida mul seal teha õnnestub. Ning õnnestub hämmastavalt palju. Kohe nii palju, et tegelikult ei peaks ma füüsilistes esindustes oma aega surnuks löömagi. 

Tegelikult olen ma nagu hollandi pensionär, kellele meeldib teenindajapreilidega kudrutada, eriti kui need on nõnda sõbralikud nagu Tele2s. Füüsiliste teeninduspunktide probleem pole teenindajate aeglus, vaid klientide suutmatus oma probleeme sõnastada. Ning toimingute kestvus, mis paljude murede lahendamiseks teenindajal vältimatult kulub: konto leidmine, dokumentide kontrollimine ja nõnda edasi. Iseteeninduses on aga kõik pelgalt mõne hiireliigutuse kaugusel. 

Niisiis, pikk hala lühidalt kokku: uue elukaaslase otsingul on kahtlemata tore Tele2 salongis silmi peast punnitada (iseasi, mil määral see ülejäänud inimestele meeldib). Probleemide lahendamiseks piisab aga 90%-l juhtudest iseteenindusse sisselogimisest. Asju, mida seal korda õnnestub ajada, on julgelt kümme korda rohkem, kui arvatagi oskad. 

Kui ei usu, mine ja vaata oma silmaga: https://login.tele2.ee/login!