Ma kaalusin veel üsna hiljuti 107 kilo. Ühel päeval juhtus Sääse trollipeatuses järgmine lugu: ootasin trolli, mu juurde tuli üks täiesti juhuslik laps, torkas oma sõrme vastu mu üüratut vatsa ning teatas kõigi trolli ootavate inimeste elevuseks: “Tita!”.

Tõsi mis tõsi, ma nägin välja nagu rase. Sööstsin häbistatuna koju ja kukkusin alla võtma. Ma tegin aasta otsa trenni ja sõin ainult oblikaid. Varsti kaalusin pelgalt 85 kilo. Vau! Paraku on kaalus alla võtmisega nii, et mis läinud, tahab koledal kombel tagasi tulla.

Täna kaalun ma 98 kilo. Veel paar kuud ja ma ei julge enam trolliga sõita. Midagi on vaja kiiresti ette võtta. Ma pöördusin palvetega tehnoloogiajumala poole ning ta vastas: “Fitbit Charge 2”. Mis see on, küsisin mina. Gadget, mis aitab sul alla võtta, vastas tehnoloogiajumal. Ma lidusin poodi ja lasin ühe Charge 2 kaasa pakkida.

Tõttöelda pole ma nutikellade vaimustusest siiani lõplikult aru saanud – nad näevad reeglina ilged välja ning lõppkokkuvõttes on näiteks Apple Watch lihtsalt üks arusaamatult väikese ekraani ning piiratud võimalustega iPhone. Milleks on mul seda vaja, kui suure ekraani ning (peaaegu) piiramatute võimalustega iPhone mul juba on?

Fitbit Charge 2 pole aga klassikaline nutikell, kuigi näitab ka aega. Tal on erinevalt suuremast osast nutikelladest šeff disain ning raske on ette kujutada snoobi, kes teda esteetilistel põhjustel kandmast keeldub.

Lisaks on Charge 2 randmel nii kerge, et ma panen teda tähele vaid siis, kui mul vaja on.

Ta ühendub telefoniga bluetoothi kaudu ning kuigi Charge 2 on ka iseseisvalt kasutatav, teeb ta mu iPhone’iga imelist koostööd – kui keegi mulle helistab või sõnumi saadab, kukub Charge 2 randmel vibreerima. Aga olgu.

Kuidas aitab Charge 2 mul kaalus alla võtta? Väga lihtsalt. Ta näitab mulle reaalajas inffi, mida mul füüsilise liikumise jälgimiseks hädasti teada on vaja: mitu sammu ma päeva jooksul teinud olen, kui intensiivselt mu pulss ühel või teisel hetkel taob, mitu kalorit ma põletada olen jõudnud ja nii edasi. Kui talle tundub, et olen liiga kauaks arvuti taha vedelema ununenud, annab ta mulle sellest vibreerides teada ning käsib toas natuke ringi jalutada.

Charge 2 näitab täpselt ja ainult seda, mis mul vaja on, ei mingeid tüüpilise nutikella veidrusi ega notification’e, kui keegi järjekordset Instagrami pilti laikunud on. Fitbiti äpp, kuhu Charge 2 kogu aeg informatsiooni saadab, on minu maitsele isegi liiga detailne, kuigi hardcore fitnessi sõbrad jäävad ilmselt eriarvamusele. Kui Charge 2 kallal veidikenegi norida, siis vähemalt manuaali uskudes pole ta veekindel ja basseini karates on mul mõistlik must käerihm garderoobi jätta. Aga kui see on ühe fitness bandi ainus tõsiseltvõetav puudus, siis on üsna turvaline väita, et tegelikult pole Charge 2-l ühtegi tõsiseltvõetavat puudust.

Omal veidral moel on Charge 2 tõeliselt motiveeriv. Ma kuuletun talle paremini kui omaenese naisele, kellega on erinevalt Fitbitist võimalik vaielda.

Charge 2 on nii elegantne, et mingil peaaegu perverssetel põhjusel tahan ma talle meele järgi olla.

Tehnoloogiajumalal oli õigus: kõige tulemuslikum kiirtee tünnikaalust kaheksakümne kiloni on personaaltreener sinu käerandmel. Saame näha, kui kiiresti (kui üldse) ma temast ära tüdinen.

Mihkel Raud

10.04.2017