Taxify, Uber või takso – leppige ära, sõbrad

2 minuti lugemine

Tehnoloogiaajastu on taksomaailma pea peale pööranud ja mulle meeldib see – loodan siiralt, et koht päikese all säilib igaühele neist, sest neid kõiki on meile väga vaja. Kohe selgitan, miks see minu arvates nii on.

Jah, me vajame väga Uberit. Eriti need meie seast, kel palju reisimist. Küsimus on usalduses. Pole lootuski selgeks teha eri riikide taksohinnakirju, ametlikke taksoettevõtteid ja libafirmasid, kõikvõimalikke lisatasusid ja mis peamine – pettasaamise ohu tõenäosust.

Kuhu iganes ma ei reisiks, on mu esimene tegevus lennujaamas uurida, kas Uberi vahendusel on võimalik endale reisivahendit saada – olgu ta siis seal ametlikult lubatud või mitte. Peamine väärtus seisneb teadagi milles – kes iganes mulle letti ei sõidaks, on mul võimalik eeldatavat sõiduhinda teada saada mis iganes maailma otsas.

takso

Jah, olen sattunud Budapestis tõelise parsa otsa, kus oli tõeline tegu autos oleva kola vahele ära mahtuda. Jah, ma olen Varssavis oodanud taksot lootusetult kaua valel pool maja, kuna äpi kaart polnud piisavalt värske. Aga see-eest olen kindel, et mind on võimatu petta. Lisakindlust annab see, et parim sõiduteekond on nii juhile kui kliendile alati silme ees ning trikitada pole võimalik ka imekaari tehes.

Eestis kasutan ma muidugi Taxify’d. Kasvõi sellepärast, et ma olen tõeline Eesti fänn. Kasutaks ka mujal, kui see oleks laienenud veel rohkematesse riikidesse kui praegu.

Vaatamata lahenduse järjest suuremale uberistumisele meeldib mulle, et saan (vähemalt siiani) valida sõiduvahendiks ka tavataksosid. Mulle meeldib maksevõimaluste rohkus, meeldivad lühikesed ooteajad, meeldib mitte olla «kiisude» ootejärjekorras ning rahakotile meeldib ka odavus võrreldes vanade heade taksodega.

Üks suur puudus võrreldes taksode ja Uberiga Taxify’l muidugi on – me ei saa seda soovitud ajaks ette tellida. See on risk ja mind ei veena ka ettevõtte juhtide väide, et autosid on piisavalt selleks, et teenindada kliente mistahes kellaajal ja mistahes Tallinna või selle lähedal asuvas piirkonnas.

Ja nüüd te küsite, et milleks meile veel need taksod? Võib tunduda imelik, aga häid põhjuseid leidub siingi.

Ainult taksodesse saame me istuda kindlates ootekohtades ja valida endale välimuse põhjal kõige meeldivama auto. Ainult nemad tohivad sõita ühistranspordiradadel ja säästa sel viisil sõiduaega. Ainult nende puhul mõõdab teekonna pikkust ametlik (ma vähemalt eeldan) taksomeeter, mitte mingi ameeriklaste kaardilahendus, ning erinevalt sõidujagajaist ei tiksu ka ajatariif kogu aeg, vaid ainult eriti aeglasel sõidul.

Alati ei ole meil aega oodata äppide teel kuskilt linna teisest otsast saadetavaid sõidujagajaid, me tahame autosse istuda nüüd ja kohe. Ainult taksosid tunneme me linnapildis ära, kui välja arvata mõned üksikud Taxify logodega valge-rohelised autod.

Riigikogu on nüüdseks proovinud sõidujagamist legaliseerida enam kui aasta. Alustatud on ikka uuesti ja uuesti, eelnõusid kirjutatakse nullist ümber ja lõngakera hakatakse taas lahti harutama. Aga mis peamine: keegi pole alla andnud, olgu fraktsioon parasjagu opositsioonis või koalitsioonis.

Loodan väga, et Eesti eesistumise ajaks saame tõdeda, et Eesti on üks väheseid riike maailmas, kus sõidujagamine – Uber ja Taxify – on ametlikult, põhjalikult ja läbimõeldult seadustatud. Et sellega oleksid leevenduste tõttu nõus ka vanad head taksoettevõtted. Et lõppeks ära vihavaen uue ja vana vahel. Leppigem ära, me tõesti vajame teid kõiki. 

Günther Saul

06.06.2017