Tele2 blogi

Dilemma: kuu aega võrgus või tass kohvi?

5 minuti lugemine

Päev ilma maha ununenud nutiseadmeta või internetita on täna tõeline väljakutse. Ometi oli isiklik telefon ja mobiilsideteenus alles 90ndate keskel veel tõeline luksus.

90ndate lõpus aga kõik muutus.

Telefonid massidesse – tartlased saavad Motorola

Revolutsioonilisel päeval, mil Motorola D460 mudelid paisati 1998. aastal müüki 1 krooniga, lookles Tele2 (siis Q GSM) Tartu esindust avades mitusada meetrit pikk järjekord Pläsku juurest silla alt turuhooneni välja. „Inimesed olid kell neli öösel magamiskottides kohal, et endale mobiiltelefon osta ja leping sõlmida,“ rääkis Tele2 pikaaegne jaemüügijuht Sirje Likk, kelle sõnul sisestasid esinduse töötajad öösiti kella kaheni lepinguid, et kliendid saaksid võimalikult ruttu rääkima hakata.

„Rekordpäeval suutis üks teenindaja suisa sõlmida 45 lepingut. Meie tagaruum oli maast laeni telefone täis, päevas tuli 20 kasti uusi telefone, mis olid peamiselt Motorolad ja Ericssonid“

- Sirje Likk

Isegi kui isikliku telefoni sai nüüd kätte poolmuidu, maksis mobiilsideteenus 90ndate lõpuks jätkuvalt hingehinda. Väikseima tolleaegse Q GSM-i paketi Q15 kuutasu oli 147,5 krooni ning selle eest sai rääkida 15 minutit, pool tundi kõneaega sisaldava paketi eest tuli aga välja käia juba 200 ja tunnise kõneaja eest 354 krooni kuus. Iga järgnev kõneminut maksis päeval suisa üle 5 krooni ning SMS-i saatmine 2,95 krooni.

Sony Ericsson W810i = Samsung Galaxy S6

2000. aastate teiseks pooleks oli mobiiltelefon juba masstoode. Olukord lähenes ka hinna poolest tänasele. Keskmiselt kulutati telefoniostule kümme aastat tagasi juba vaid veerand oma kuupalgast. Populaarsemate Nokia ja Ericssoni nuputelefonide hinnad jäid vahemikku 990-2900 krooni, ent lahjema mudeli võis lepingut sõlmides saata tasuta.

Kuigi väljaminekud telefoni ostule mõjusid kümme aastat tagasi rahakotile samamoodi nagu täna – keskmiselt käib eestlane täna uue telefoni eest välja 256 eurot (ca veerand keskmisest palgast) – on telefonide funktsionaalsus teinud tohutu hüppe.

2006. aastal ülipopulaarne 2-megapikslise kaamera, 20 MB sisemälu ja internetibrauseriga nuputelefon Sony Ericsson W810i oli tol ajal samaväärses hinnaklassis nagu täna Samsung Galaxy S6. Ootused telefoni võimekusele on tõusnud oluliselt drastilisemalt kui telefonide hind võrrelduna sissetulekuga ja see on suur võit.

sony w810i

Kvaliteet tõuseb, hind langeb

Ajaga on inimestele aina soodsamas suunas liikunud ka teenuse hind – kui üldiselt käivad hinnad palgataseme tõusuga kaasas, siis mobiilsideteenus on aastatega vaid odavnenud ja jõudnud tänaseks kõigi aegade madalaimale hinnatasemele, samas kui mobiilioperaatorite pakutav teenus on kvaliteetsem kui eales varem.

Sideteenuse hinnasõda sai alguse juba 2000. aastal, mil Q GSM tuli välja Dünamo paketiga, kus kõik kõned olid 2,5 krooni minut ning SMS-i saatmine maksis 2 krooni. 2000ndate keskel tulid turule säästuoperaatorid Diil ja TeleYks ning selle tulemusena sündisid Hinnaliidri paketid, kus kõneminut maksis 2005. aastal juba vaid 0,75 senti.

Kuu mobiilsidet või kohv ja saiake

Kümme aastat tagasi viis hinnasõda odavoperaatorite vahel kõneside hinnad tõeliselt alla, aga kaugeltki mitte nii alla nagu need on täna. Kui praegu saab kuue euro eest kõigi operaatorite juures terve kuu jagu piiramatult kõnesid ja sõnumeid ning pideva internetiühenduse telefonis, siis 10 aastat tagasi sai sama raha eest rääkida vaid 100 minutit.

kohv vs sai

Toome siinkohal tuua saiakese ja kohvi näide – tänapäeval maksavad inimesed piiramatu arvu kõneminutite ja sõnumite ning andmeside eest kuus umbes sama palju nagu kohvikus ühe saiakese ja kohvi eest, ning on valmis seejuures veel operaatorit vahetama, kui teine sama asja 50 senti odavamalt pakub.

Kümme või kakskümmend aastat tagasi poleks meist keegi osanud ette kujutada, et võrdleme isikliku mobiilsidelepingu kulukust ühe kohvi ja saiakese omaga!

Kristjan Seema

24.09.2016