"Sul koduigatsust ei tule vä?” küsis sõber paar päeva tagasi. „Mina küll ei suudaks kuude kaupa Eestist eemal olla. Ma kunagi reisisin kolmeks nädalaks Taisse ja juba esimese lõpus tahtsin koju tagasi.”

„Nii ruttu?” imestasin mina. „Mis juhtus? Vihma sadas või?”

„Ei sadanud, jumala ilus ilm oli, päike kõrvetas ja merevesi oli soe nagu vannis. Aga ma hakkasin sõpradest puudust tundma. Naine ja lapsed olid küll kaasas, aga kaua sa naist ja lapsi ikka vahid. Ühel hetkel tahad sõpru näha. Kas või sind, Mihkel. Aga kus sa näed, kui pead teisel pool maakera nädalate viisi peesitama.

Lennupileti vahetamine oleks kalliks läinud, nad tahavad kuupäeva muutmise eest sama palju pappi kui terve pilet algselt maksis. Julm koduigatsus, sa ei kujuta ette. Ja no emast ja isast hakkasin kah ilgelt puudust tundma. Kuidas sina selle kõigega toime tuled?”

Eks ma olen pidanud sellele küsimusele varemgi vastama. Oma elu kahe riigi ‒ Eesti ja USA ‒ vahel jagades tuleb tõesti ette perioode, mil ma teatud osaga sõpradest tuhandeid kilomeetreid lahus olen.

„Noh,” hakkasin seletama, „tänapäeval on ju Skype ja Facetime ja Google Duo ja Whatsapp ja jumal teab, mis kõik veel. Tahan mõnda sõpra kangesti näha, vajutan nupule ja tüüp on vupsti peopesal.”

„Nojaa, aga see pole ikka see,” hädaldas sõber. „Inimesega peab näost näkku kohtuma, muidu läheb meelest ära, kuidas…” jäi ta ühtäkki hätta asja nimetamisega, mis siis täpselt meelest ära läheb, kui sõbraga silmast silma ei kohtu.

„Sul on õigus,” vastasin sõbrale. Me vestlesime, muide, iMessage’is.

„Saaks äkki kokku?” tegin ettepaneku. „Jooks tassi kohvi, muljetaks niisama, ma näitan sulle laste fotosid ja sinu omade pilte vaataks kah hea meelega. Kuidas sul järgmine nädal on?”

„Põrgusse,” teatas sõber. „Ma pole juba mitu nädalat kontorist välja saanud, nii meeletult on tööd. Boss lõugab, et miks ma arvuti tagant üldse ei tõuse. Sellepärast ei tõusegi, et sa mulle nii palju tööd pähe määrid, ahv! Aga, noh, saab ta siis jee aru. Ei pääse ma kuhugi, ühesõnaga, enne kuu lõppu pole mingit varianti.

Hea kui naist ja lapsi näen, reeglina jõuan nii hilja töölt koju, et kõik on juba ammu voodis. Ja hommikul kõige esimesena taas minema. Hullumaja. Aga sa pane laste fotod mulle meili. Ja minu laste fotod saad siit alla laadida,” saatis sõber mulle Dropboxi-lingi.

No vaat siis.

Mihkel Raud

29.03.2019